Üksinduse narkoosis. Jõudis kätte sügav...

Jõudis kätte sügav suvi. Ükshaaval pudenes terve maja puhkusele, jäin nädalateks laborisse üksi. Esimene omaette päev oli nagu kingitus. Ärkasin kella viie paiku, jõin lõdvalt, kohustustest vabana kohvi ja mõtlesin mõtteid, mis poleks kunagi pähe tulnud, kui oleksin pidanud aja peale tuhatnelja tööle jooksma. Armusin Tartu kargetesse varahommikutesse, iidsetesse puudesse, pastelsetesse, tühjadesse tänavatesse. Kõndisin tööle üle Toomemäe, vana Baeri vasakul põsel kumas hommikupäike. Mingi hele rõõm võbises minus.
Teosest
lk 88–89