Gaasivalgus Tartus 1846–1976. Et Tartu tänavad...

Et Tartu tänavad olid 19. sajandi esimesel poolel pigem pimedad või väga tagasihoidlikult valgustatud, seda võib lugeda mitmetest mälestustest. Pimedas liikujal oli enamasti endal latern kaasas, õlilaternaid kasutati ka siin-seal kaupluse või kõrtsi uksel, ning kui linnal jõukust jätkus, siis ka peatänavatel. See oli inimesi sajandeid rahuldanud. /---/

Jutt käis tänavalõigust Tartu vene õigeusu kiriku juures. Kuna kirjas märgitakse, et nimetatud tänavalõigul liigub palju inimesi, võib siin näha seost usuvahetusliikumisega. Aruandes kubernerile kurtis politseivalitsus, et 13 000 elanikuga linnas on ainult 240 (õli)laternat, needki kustuvad tuules. /---/

Ülikool esitas oma gaasivajaduseks 612 leeki (10691.90 rbl). Ülikool ja linn ühendasid oma jõud ja 1. novembrist 1880 alustas tegevust Tartu esimene linnale kuuluv ettevõte – gaasivabrik koos kogu linna hõlmava gaasivõrguga. Kui gaasivabrik juba töötas, soovisid mõne aasta pärast ka tähetorn ja psühhiaatriakliinik endale gaasivalgustust. Parasjagu ehitatav uus anatoomikum pidi kohe saama gaasivalgustuse.

Järgmised 35 aastat valgustasid Tartus avalikke ruume valdavalt gaasilaternad. Seal, kuhu võrk ei ulatunud, jäi peamiseks endiselt petrooleumilamp või küünal. Gaasivabrik oli tööandjaks paarikümnele töölisele. /---/

Sõja ajal sai gaasivabrik pommitamisel pihta (eri poolte allikad annavad vastukäivaid teateid, kelle poolt). Vabriku taastamiseks kulus terve aasta ja linn oli senikaua pime. Kuna elektripirne ei jagunud veel pikka aega, kulusid gaasilaternad jälle ära ja kesklinnas olidki need sõjajärgsel ajal tavalised. /---/

Tartu vabrik suleti alles 1976. aastal, kui valmis Irboska-Tartu gaasiülekandetorustik ja kogu linnas mindi üle maagaasile.