Oli imeilus kevadine päev. Rõõmus päike valas mahedat kuldset kuma üle taeva, majade ja jõe, mis virvendas ning sädeles vastu lugematute kuldlitritena. Õhk oli pehme ning soe ja lõhnas kergesti vesikasvudest, määrdeõlidest ja õitsvast sirelist.
Sadamast lahkus üksik valge aurik, nina kobades teed nagu nähtamatute katsesarvedega. Jõudnud sõiduvette, ta kiirendas käiku ja ajas lustakana ning reipana oma ees vahuseid laineid, mis nagu naeratlevaina põgenedes veeresid kalda suunas. Siin, nagu kaasa kistud nende tujust, hakkasid kallusklema ka vanad hüljatud lodjad, nii et nendessegi tuli nagu uut elu. Mõned paadid möödusid vastupidises suunas, hõljudes rütmiliselt lainetel nagu tantsijate teineteisest eemalduvad käed.
Sadamast lahkus üksik valge aurik, nina kobades teed nagu nähtamatute katsesarvedega. Jõudnud sõiduvette, ta kiirendas käiku ja ajas lustakana ning reipana oma ees vahuseid laineid, mis nagu naeratlevaina põgenedes veeresid kalda suunas. Siin, nagu kaasa kistud nende tujust, hakkasid kallusklema ka vanad hüljatud lodjad, nii et nendessegi tuli nagu uut elu. Mõned paadid möödusid vastupidises suunas, hõljudes rütmiliselt lainetel nagu tantsijate teineteisest eemalduvad käed.
Asukoht teoses
lk 46–47
