Siinsamas oli kord olnud Villem Reimani mälestussammas ja selle ees liivakast, kuhu teda vahel mängima toodi. Lapsepõlvest mäletas ta vist kõiki südalinna liivakaste ja mälestussambaid. Nüüd oli liivakaste vähemaks jäänud, mõned ausambad olid kadunud, mõnede asemele tekkinud teised. Nii oli Kalevipojaga. Ta oli siis vist teises klassis, see oli kevadel: nad jooksid vahetunnil jõe äärde ja nägid, kuidas traktor törtsudes tiris trossiga laiali postamendi suuri kivitahukaid. Kalevipoja süü oli selles, et ta oli püstitatud Vabadussõja sambana ja kandis seda Vabadussõja kahtlast vaimu ka pärast seda, kui aastaarvud 1918–1919 olid sambalt kustutatud. Nii pidi ta koos postamendiga kaduma ja mõni aeg hiljem ilmus tema asemele Kreutzwald. Villem Reiman, kellest ta lapsena teadis vaid nime, oli ka läinud, tema asemel oli vaid tühi koht.
Kalevipoeg oli naljakas: tal oli käes suur mõõk, ta ise aga oli alasti, ainult tilumatsi ees oli midagi, mille kohta öeldi, et see olla siilinahk.
Asukoht teoses
lk 245
