Kust tuli öö. Nii hiilis varemete...

Nii hiilis varemete varju all Tartu südalinna agulivaim ja agulikeel, mis varemalt sealt vist küll eemale hoidis. Ta jõudis isegi kunstitempli "Vanemuise" varemetesse, mis hulga aastaid seisid künkal linna kohal nagu mõni õudustefilmi loss. "Vanemuise" seinad olid väljast veel kaitsevärvi siiruviirulised kes neid enam üle värvima hakkas seest aga kaunistatud parimaga, mida suutis pakkuda see, mida Pompeji eeskujudele mõeldes võiks kutsuda peldikukunstiks. Eks olid ju varemed, ükskõik kas teatri, restorani või palvemaja omad, ka peldiku eest kõigile hädalistele. Varemed olid demokraatlikud. Varemetes valitses sõna-, väljendus- ja teovabadus, mida noil aastatel mujal puudu jäi.
Eks see vabadus meid varemetesse tõmbaski. Kui me ka sealt midagi ei leidnud või ei õppinud, saime vähemalt tegutseda. Varemeid võis lammutada. See oli põnev ja vahel isegi ohtlik, arendas meie julgust, leidlikkust ja fantaasiat. Mõni osavam sai hakkama sellega, et lõhkus kõrgel üleval maja viilu, kuni osa sellest mürinal alla varises, paisates õhku pilve lubjatolmu. Väiksemad ja aremad hoidsid eemale püstiseisvatest seintest ja lõhkusid edasi seda, mida pommid olid juba lõhkunud, katsusid jõudu mõne piida või korstnajalaga, mis rusude vahel veel püsti püsis.

Teosest