Tüdrukud naeravad ja ma ei tee välja ja keeran mäest üles, Teenindusmaja poole. Autod pritsivad loppa kahele poole ja talvine tinaplaat ripub madala hämaruse kohal. Eile õhtust saadik on sadanud, lörtsi, lund, lörtsi ja jälle lund. Kevad ei tule sel aastal siia. /---/ Kas need suured tühjad platsid, täis katkist asfalti, talvist löga ja suvist tolmu, kas need tunduvad talle sama normaalsed kui mulle, kes on neid eluaeg vahtinud? Sest see pole ju linn, see on võssakasvanud pommiauk. Siin pole siiani maju! Ma olen vaadanud vanaisa vanu, sõjaeelse Tartu pilte. Seal on tänavad, majad, fassaadid, ärid, reklaamid ja inimesed. /---/ Seal on linn, seal on keskkond, see näib kuidagi õdus ja euroopalik. Romantiliselt kõlavad ja täiesti tundmatud paigad nagu Henningi plats, kaubahoov, hotell Bellevue. Kõige hullem asi sõja juures ongi vist see, et kaob linn ja tema elu, sellest ei jää järgi midagi peale mälestuse. Kuidas inimesed sealsamas varemete vahel edasi elada saavad? Kui valus ja jäle võib olla näha seda hõredat betoonpaneelidest ja võsast monstrumit lapsepõlve kodulinna asemel? /---/
Mõnikord mulle tundub, et Tartu koosnebki aukudest, plankudest ja putkadest, sopast ja lägast. Ja pimedusest, hämarusest, niiskusest ja sajust. Tartu on raudselt naissoost. Mingi hammasteta, räpane, väsinud hullumeelne vana hoor. Vägistatud? Jah, ta pole oma hädades ise süüdi. Aga mis vahet seal on? Siin pole mitte sittagi peale mineviku ja poosi.
Mõnikord mulle tundub, et Tartu koosnebki aukudest, plankudest ja putkadest, sopast ja lägast. Ja pimedusest, hämarusest, niiskusest ja sajust. Tartu on raudselt naissoost. Mingi hammasteta, räpane, väsinud hullumeelne vana hoor. Vägistatud? Jah, ta pole oma hädades ise süüdi. Aga mis vahet seal on? Siin pole mitte sittagi peale mineviku ja poosi.
Asukoht teoses
lk 107–108
