Oli kord... Kui seista hommikul...

Kui seista hommikul enne kella kaheksat Tähe ja Lille tänava nurgal, siis näeb peaaegu lõpmatut inimestevoolu südalinna poole tõttavat. Koolilapsed ruttavad kooli, ametnikud ja äriteenijad oma tööle, perenaised ja tüdrukud turule. Tähe tänav on nagu mingi väikese suurlinna pealiiklemistee, kuhu kõrvaltänavatelt inimesed kokku voolavad, et siit edasi linnakeskusesse pääseda.

Poolsada aastat tagasi võis siin harva mõnd üksikut inimest näha liikumas. Linn lõppes siin juba enne Päeva tänavat, siis tulid Karlova põllud, Karlova tuuleveski, millel nüüd tiivad puuduvad – mis teeb veski linnas tiibadega! –, siis Purdi talu, Piiskopi ja Ropka mõisa põllud. Teisel pool Võru teed ulatus linn küll veidi kaugemale, kuni Kastani tänavani, aga siis tulid jälle põllud. Üle raudtee oli raudteesilla juures mingi maja, siis tuli lage väli. Esimene maja, mis Tähtvere põllule ehitati, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi oma, kuid alles 1901. aastal. Tartu linn on kasvanud lõuna, edela ja lääne suunas, mujal ei ole ta kuigi palju oma välisilmet muutnud ja teistes suundades on linnapiirid peaaegu endised.

Endine on linn ka oma üldilme poolest. Küll on tulnud juurde ka kesklinnas ehk vanalinnas hulk uusi, isegi kaunis suuri maju, küll on linn muutunud mõnede korraldamiste ja ilustamiste – eriti Emajõe kallaste – tõttu veidi kenamaks ja puhtalaadsemaks, aga need muudatused ei ole nii põhjalikud, et nad üllataksid isegi seda, kes ei ole kaua Tartus käinud.

Muide, isegi kõnniteed on suuremalt osalt endised, nii et pimedas pead ettevaatlikult kõndima ja jalgu kõrgele tõstma, kui ei taha neid murda.

Üks suuremaid ümberkorraldusi on sündinud turu idapoolses osas, kus asub nüüd uus turukaubamaja. Siit on kadunud omapärased „juudipoed”, mis sellele linnaosale veidra, võib-olla pisut idamaise ilme andsid. Need poed, mis oma väliskujult sarnanesid "Vene poodide" ehk Kaubahooviga, olid ehitatud puust, mademega, tumedavärvilised ja jätsid veidi räpase mulje. Nad olid eranditult juutide käes, kes müüsid mütse ja igasugust pudukaupa. Kui müüjatel vähegi vaba aega oli, siis seisid nad oma poelävel ja kutsusid möödaminejaid sisse, kaupa ostma. Ja juhtus, et kui mõni taluperenaine või maatüdruk mademele tõusis ning seal kõndis, siis tirisid juudid teda vägigi poodi. Siis juhtus ka, et maanaine vihastus ja juudile üsna tubli võmmu andis. Kuid juut ainult naeris ja asus väsimata jõuga uue möödamineja kallale.

Kadunud on ka majaderida juudipoodide vastas. See majaderida ei olnud tähtis iseendast, ei olnud tähelepanuvääriv ka selle poolest, et seal asus üks suuremaid maarahva sissesõiduhoove „Odessa”. Muide Tartu sissesõiduhoovidel oli vististi kõikidel V e n e linnade nimed, sest e e s t i nimed oleksid liiga lihtsad olnud. Huvitav oli see majaderida selle poolest, et siin asus paar suuremat joogikohta, trahterit – üks otse „Odessa” juures –, kus suvel palju lodjavenelasi käis. Nad jõid siin enamasti teed, kümme ja enam klaasi järgemööda, vahel sekka ka viina. Kui oli paras tuju, siis lasksid nad „kasatšokki” või hõiskasid laulda. Mõni mängis ka piljardit, aga seda tegid venelased siiski harva.
Teosest