Hakkasin aegamööda piki spargliks pügatud puudega ääristatud tänavat alla kesklinna poole astuma. Minust paremat kätt jäid majad, mille katustel ja kivipalkonitel kasvasid üksikud väikesed kased, ja vasakul pargis kössutas luitunud karukujuline purskkaev. Kajakad olid karu hallikasvalge lögaga ühtlaselt üle külvanud ning tal oli õnnetu ja natuke kohmetu ilme. /---/
Möödusin Seltsi majast ja Sakala majast, kust ajakirjanike arvates Eesti riiki suunati ja kus tegelikult õlut joodi. Ostsin rohelistest plankudest kokkuklopsitud putkast paki suitsu ja pöörasin kurgukliiniku juurest Vallikraavi tänavale. Taamal kõrgus Riigiarhiivi ruskjas hoone ja see maja oli hoopis teisest maailmast. Sajandi alguses oli seal asunud ühiselamu, mille kitsukesi toapugerikke täitsid sajad saksa või vene üliõpilased, kõigil Descartes’i ja Platoni teosed laua peal ja XVIII sajandi pornograafilised romaanid öökapis. /---/
Sammusin ühest mäest alla ja teisest üles, möödusin mäenõlva sisse ehitatud monumentaalpeldikust ja kivitorniga tähistatud kondiherbaariumist, ja kui ma Toomele jõudsin, istusin katedraali kõrval asuvale pingile, et jalgu puhata ja asjade üle järele mõelda. Kuus aastat riiklikku ülikooli olid mulle õpetanud, et on linnu, kus kõik muutub aeglasemalt kui mujal, ja on hetki, mil minevik ja tulevik mööduvad teineteisest nagu kaks rongi ja hea ajastuse korral võib osav mees üle rööbaste ühest vagunist teise hüpata. Mulle meenus elava ajaloo kehastus Hillar Palamets, kes võrdleb ühes oma teoses maailma ajalugu teekonnaga Tallinnast Tartusse ja väidab, et piimasaali ees oli veel 1979. aastal näha võitlevaid Caesari leegionäre.
Asukoht teoses
lk 240–242
