Ajaloo-filoloogiateaduskonna esmakursuslased majutati sügisel 1972 Vana Tiigi ühiselamusse (Tiigi tn 78), süngesse tsaariaegsesse punastest telliskividest majja kõledate käikude ja kasarmulaadsete magamistubadega. Meid pandi kokku kümme (varsti selgus, et siiski üheksa, kuivõrd Aare Kirss osutus tütarlapseks ega tahtnud meiega liituda).
Ulualune, mis kõlbas vaid ööbimiseks, pakkus luksuseta elukeskkonda, mõjudes pisut rusuvalt ning ärevalt nagu tondiloss. Räägiti, et hoone komandant pannud järjekordse veerikke puhul ühendatud peldiku ja duširuumi uksele sildi „Peseda ja kuseda keelatud“, mille alla keegi kritseldanud: „Nii võib ju ära sureda!”
Püüdsin alati enne varast sügistalvist pimedust jõuda raamatukogust ühikatuppa, et siis, pidžaama seljas, linade vahel edasi lugeda. Kui taas olid kõrges koridorilaes läbi põlenud hämaralt valgustavad hõõglambid, täitis kitsast käiku heidutav pimedus. Mina sinna ei kippunud. Aga korraga hakkas pimedast koridorist läbi toaukse kostma mingi kohutav kõne. Keegi rääkis kirjeldamatul resoluutsel kääksuv-kärinal toonil, valjusti, hirmuäratavalt ja pikalt. Igal jumala õhtul suhtles keegi seal pilkases kõlakojas häälega, mille jaoks ka kõige suuremal orelil ei leidu registrit. Vist mina panin tollele häälele nimeks Quasimodo – selle akustilis-vokaalsed kvaliteedid sugereerisid mälestuse küürakast ja lombakast Notre-Dame’i kellalööjast, koledast kui öö.
Läks aega, kuni selgus, et tegu on Peeter Oleskiga, ühe kõige andekama ja paljutõotavama noore eesti filoloogiga.
Asukoht teoses
lk 32
