Pea terve aasta elab Herman Vahtra oma harilikku, halli elu. Ta elab koos naise ja lapsega Tartus Annelinna hallis kivimajas, töötab ajalooarhivaari halligavas ametis ega tee suuremat küsimust sellest, kas ta elu on õnnelik või õnnetu, sest ta silmaringki on hall.
Tema mantel on hall, tema portfell on hall, tema meeleolu on hall ja isegi aken, kustkaudu Herman teed juues lõunapauside ajal välja vaatab, on halli tolmukorraga kaetud. Mõtted, mida Herman mõtleb, on hea tuju korral helehallid, halva tuju korral tumehallid.
/---/
Jääb mulje, nagu oleks Hermanile looduse poolt koguni määratud elada säärasena, nagu oleks keegi ta hinge ümber pununud halli kookoni.
Aga igal kevadel, lihavõtete aegu, ilmneb, et päris nõnda see siiski ei ole, kuna sel ajal juhtub Hermaniga midagi ootamatut.
