Surev laev. Katkend luuletusest

Tartu. Santa Maria

Läikivhall jõgi
Must siluett
Pardalt rippuv nõgine
aheldav kett

Parda kohal silla
õhuline kaar
Vöörivees lillade
pilvede saar

Täävis veel vaikse
mälestuse vaev
Trümmis aga paiksusest
ankurdusest vaev

Mis on selle taga
Elu siluett
Vanaduse vagaselt
irvlev skelett

Sild teab vrakist rohkem
Palju rohkem paat
Teades iga ohke mataks
vaevatumgi taat

/---/

Ikka jälle rüsi
laeval murrab rind
Rahutus on küsijate
õnne iidne hind

Mis on selle taga
Ankurduse vaev
Pagenduse vagane kuid
roosteõel raev

Küsiv laps teab rohkem
kui teab vastav taat
Sõites iga ohke matab
vaevatuimgi paat

Aga selles pardas
roostest sureb raud
Plagu pole vardas laeval
Ujuv ühishaud

Tõstke juba ükskord
veest see ankrukett
Peegeldub seal sajakordselt
laeva siluett

Las see laev siis läheb
kas või päriteel
kuid et võiks ta kähedaltki
vilistada veel!

Asukoht teoses