Murduvas maailmas. Üliõpilane oli "kuldne...

Üliõpilane oli „kuldne noorus“, kes vähe tegi, kuid palju kulutas. Ta pidi olema algaja härrasmees. „Puhastverd üliõpilased“ olid korporandid, samuti andsid mõõdu välja Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, kes panid rõhku riietusele ja kommanksidele. Tartu väikekodanlase silmis võis üliõpilane õigusega mitte midagi teha, paar korda nädalas ülikooli peal kaemas käia, õhtul tantsida ja veini juua, päeval voorimehega sõita, raha laenata tuttavailt ja pangast laenu teha. Õige üliõpilane pidi ilusasti riides olema, daamide vastu lihvitud kommetega, härrade vastu ülbe, aga hariliku elu vastu lihtsalt blaseerunud hoiakuga. Muidugi olid tal head tutvused, aga võib-olla ka sugulussidemed. Säärane mees võis oma tegude eest rahaga vastutada.
Kuid tegelikult ei olnud see üliõpilane enam tüüpiline. Tüüpiline oli üliõpilane, kellel oli raha vähe, mõnikord jätsid ka kombed soovida, aga ta võis ennast härrasmehena ka üles putsata, tantsida, juua ja jamada, kuid siis pidi jälle oma urgu komberdama ja toibuma. Ta pidi tööd tegema. Pidi tööd tegema ülikoolis, sest ülikool tahtis lõpetamist, ja pidi tööd tegema ka muidu mõnes paigas: ajalehe juures, linnavalitsuses jne. Kuid ta oli hakkaja, julge, üldiselt elurõõmus, armastas teravmeelitseda, õppis kombeid, soovis seltskonnas lugupidamist võita, igatses elus haljale oksale jõuda. Uhkeldavale korporandile vaatas ta põlglikult kui tühja koti püstiajajale ja sakslaste matkijale, kuid mõnda kahupäist filoloogi, kes ei hoolinud millestki muust kui vaimust, oldi valmis pilkama igal ajal ja kohas.
Heaks tooniks oli üliõpilastel organiseeruda.
Teosest