Pildilt kukkujad. Võideldes unetutel öödel...

Võideldes unetutel öödel kiuslike mõtetega, küsis Bruno endalt, et äkki peituski õnn just argisuses? Lihtsas argiproosas – kopitanud korteris ja katkistes torudes, poekotis ja mustas pesus.
/---/
Õnne taustaks mängiti ikka kaunist klassikat ja romantilisi viise, mitte joodikute jauramist, jõnglaste kisa, koerte haukumist või rongide kolinat.
/---/
Vaid ajuti sattus sinna vahele ööbikute laksutamist. Kodust lahkudes või koju tulles saatsid neid ikka argipäevalõhnad, ikka pesti pesu, saeti puid, keedeti makarone ja praeti liha, pealegi oli supilinlastel tavaks suuremal osal aastast aknaid lahti hoida.
/---/
Ta oleks suure õnne pärast isegi usklikuks hakanud, sest tema helged hetked said veedetud toas, mille aknast paistsid nii Jaani kui katoliku kiriku tornid.
/---/
Too argine õnn lõhnas tihti ka rammusa jõeäärse mulla järele, kus kõik vohas kui muinasjutus – majatagusel peenramaal, mida nad kevadel hoolega kaevasid ja hiljem koos kastsid, kasavasid jämedad porgandid, pikad kurgid ja hiiglaslikud sibulad.
/--/
Kuna Supilinna õhtustel tänavatel võis sageli kohata joodikuid, kalkareid või endisi vange, eelistas Bruno jalutamise asemel naisele autoga vastu minna, olgugi et Illi meelest kohalikud pätid omakandi inimesi ei kimbutanud.

Teosest
lk 198–200