Päike valgub laiali kui külmavõetud
tomat Puude all on kõvakstõmbund raud
Näod valged nagu võõra omad
ükshaaval lähenevad Silmad jäisest klaasist
On südatalv Niipea ei tule kevad
Vana Tartu tõmbub endasse ja annab ära
neid tänavaid kus parajasti käid
On härma sisse mattund jalakäija sild
Üks tuttav reipalt sammub temast üle
pea kraes suus ilmalõpu aur