Lugu valgest varesest

Põud. Varasügis. Kes ei tunneks
neid päevi linnan lõikuskuul,
kui kõik näib vaibund nõiaunne,
kui valgen tolmun majad, puud,
asfalt kui sulab, kivi õhkub,
kõik kohad täis on kuiva rõhku
ja suitsu? Lodi must kui nõgi
veab kalu, kurke piki jõge,
mis nagu vanal flaami maalil
näib ähma loorit. Puri hall
kaob kääru taha Kvistentaali
või Rannakõrtsi. Kaldavall,
Toom, puistud, platsid - kõik on tühi.
Vaid mõni emand turust rühib,
paar last loeb hoovin "entel-tentel",
pätt nurgal nurub viinaks sente.
Teosest