õhtupäikesest. Hommikul leidsin Narva mäel murul
vedelemas riigilipu. Läksin lähemale ja puudutasin seda
näpuga, seejärel mõtlesin, kas sellele võiksid jääda
sõrmejäljed. Politseiarhiivis mu sõrmejälgi ei ole. Igaks juhuks
eemaldusin kiiresti sellest kohast. Kolm last sõitsid mulle jalg-
ratastega järele ja pidurdasid täpselt sel hetkel, kui minuni
jõudsid. Pöörasin Jänese tänavale. Rulluiskudel tütarlaps sõitis
minust mööda ja istus kümne sammu pärast kõnniteele, et
uiske alt ära võtta. Järeldasin, et tee muutub kehvaks. Meie
endise Jänese tänava vana üürikorteri kohal oligi tee täis auke
ja kive. Mitte just palju maad ei lahutanud vana võllamäge
praegusest lõbumajast. Või peaaegu praegusest. Kümme
aastat on väga lühike aeg.