Minu ülikooliajal oli Tartus Ülejõel kaubahoov, mida nimetati Passaažiks, ja seal müüs üks karkudega mees, keda Karlaks kutsuti, althõlma igasugust keelatud kraami, näiteks jõulukaarte ja alasti naiste pilte. Olin isegi korra temalt jõulukaarte ostnud.
Poisid rääkisid, et see Kargu-Karla on pede. Mis siis ikka, igasuguseid asju räägiti ja ENSV kriminaalkoodeksis oli selle kohta isegi paragrahv. Ma ei mäletanud küll numbrit, sest prokuratuuri teenistusajast ei meenunud ühtegi juhtu, kus oleks tulnud pederastiat menetleda.
Ometi viis juhus mind ülikooli esimesel või teisel kursusel selle Passaaži mehega ninapidi kokku. Sõitsin kord Tähe tänavast neljanda numbri bussiga kesklinna poole. Buss oli puupüsti täis ja sattusin Kargu-Karlaga külg külje kõrval seisma. Et olin jõulukaarte alles hiljaaegu ostnud, siis tundis see tegelane mu ära ja pärast rõõmsat jällenägemist hakkas otsekohe mu reit silitama ja kiitma, kui tubli poiss ma olen. Puupüsti täis buss muutis mu seisundi lootusetult abituks. Ma ei saanud talle ometi kolakat anda, sest sel juhul terendas võimalus, et sõitjad lintšivad invaliidi peksmise pärast mind ennast.
Pargi sauna peatuses õnnestus mul sellest lõksust vabaneda ja bussist maha karata.
Asukoht teoses
lk 171–172
