Mitte kusagil ei olnud talv valgem kui Tähtveres.
/---/
Mitte kusagil ei olnud hommikupäike eredam ja kiiskavam, mitte kusagil ei olnud kõnnitee-äärsed lumevallid kõrgemad kui siin. Ta vaatas rahulikul ilmel juba ei-tea-mitmendat korda ümbruskaudsete puuvõrade raagus tardumust. /---/
Kui ta mõne aja pärast ümber Taara puiestee nurga keeras, kissitas ta juba harjunud eelteadmuses kõigepealt silmi. Siin on tänav laiem ja avaram ning hommikupäike kiiskas ja peegeldus halastamatult kõikjale. Kui valge võis veel valgemaks minna, siis see oli kindlasti see.
Siin oli liiklus alati natuke tihedam. Aeg-ajalt möödus mõni auto või linnaliinibuss, mõnikord väljus keegi oma eramust ja suundus kusagile – kuhu, see ei väärinud enam ammu tema tähelepanu.
Asukoht teoses
lk 266–267
