Tarvitses rikkuda veidi etiketti –
oma sõpru teineteisele esitledes
jätsin nimed nimetamata,
ühmasin vaid: saage tuttavaks –
ja lugu läks.
Üldse igasugune viga, mööda-
mõtlemine, isegi mahavaikimine
paneb asjad liikuma;
ta on kui tong.
Ja lõhkeaine ootab alati.
Mu sõbrad löövad kenasti käed kokku.
Harry ütleb; „Õiglane.“
Olaf ütleb: „Imelik.“
Kui ussist nõelatuna kargavad
käed teineteisest eemale.
Naeratused lahkuvad uhkelt.
Kahel näokünkal korraga
korraldavad kohviku varjud
keskhommikusse kokkutuleku.
Mehed seisavad ja neelatavad,
silmis lõke.
Lõpuks Harry küsib
häälel kui veaks risu:
„Aga mis ses siis imelikku on?“
Olaf: „Pardon, mul valenime pole.“
Asukoht teoses
lk 56–57
