Mängumees. Juba ühika ukselt...

Juba ühika ukselt lõi vastu sibulapraadimise kärsakas, mis oleks korralikult toituval inimesel südame pahaks ajanud, kui sellega mitte nii ära harjunud ei oleks. Aga mis parata, mitte iga üliõpilane ei saanud endale pukibaaris Tallinna šnitslit ja kakaokreemi lubada. Ei päeval ega öösel leidunud sellist kellaaega, mil mõne korruse köögis keegi poleks püüdnud praekartulitega oma kisendavat kõhtu vaigistada. Vänged elulõhnad pidasid katkematut võitlust kopituse, rõskuse ja kemmergu aroomidega. Kui koridori mööda oleks äkki šašlõkilõhn levima hakanud, oleks arvatavasti puhkenud üldine paanika nagu tulekahju puhul.

Õhtune melu oli majas juba käima läinud. Uksed kääksusid ja paukusid, koridorid kõmisesid sammumüdinast ja häältekajast, kontsaplekid kõlksusid kivitreppidel, tuhvlitallad latsusid ja lohisesid tubade, köökide ja kempsude vahet, pannid särisesid, torustikud solisesid ja kraanikonnad krooksusid. Kes naasis lugemissaalist, kes asutas ennast kõrtsi minema, kes saabus postkontorist toidupaki või poest õllelaadungiga, kes luuras mööda maja söögi otsinguil, kes väitles millegi üle tuliselt koridorinurgas, kes kiskus niisama suitsu, kes klatšis õppejõude või hirnus anekdootide peale, kes oli alustanud suudlemismaratoni, kes ladistas köögis nõusid või kempsus jalgu pesta, kes tinistas kitarri või kräunutas makki, kes oli padjad kõrvadele pannud ja püüdis konspekti süveneda. Sopranid filoloogid, aldid ajaloolased, baritonid juurakad, bassid psühholoogid, metsosopranid defektoloogid ja arvukad tundmatud hääled esitasid oma vaheldusrikkaid partiisid. Solistid kempsudes, duetid niššides, triod tubades, kvartetid köökides, kvintetid koridorides ja isegi harvad sekstetid juhuslikes paigus sulandusid paljuhäälsesse segakoori, mis kõlas läbi kõigi korruste. Ühiselamu suur orkester esitas igaõhtust sümfoonilist poeemi, mis oleks isegi Skrjabini kadestama pannud. Kui palju selles humanitaaria hiigelkollektiivis tegelikult liikmeid oli, selle kohta polnud kellelgi ülevaadet. Valvelaud seisis alati tühjana ja toolgi oli selle tagant ammu minema tassitud, sest isemängiv orkester ei vajanud juhatamist. Laua peal lösutas magada paks hall kõuts, keda mõned pidasidki maja komandandiks. Igatahes Ivi ja Mihkli dramaatiline duett suures polüfoonias esile ei tõusnud – kes jõuakski lõpmatus muusikamaailmas igale algajale tähelepanu pöörata.

Teosest