Agulist on mul kahte sorti pilte. Varasemad on kitsalt piiratud Puusepa, tollase Kesk-Kaare tänava koduaiaga, sest ma mäletan aega, kus mul üldse mingit muud maailma ei olnud. Lääpavajunud ja pehkinud lippidega aed eraldas kodunurka muust maailmast. Kaks maailmasõda üleelanud haiglahooned olid justkui külmad klinkerkivikastid. Üle tänava jäi muruplats, kus omavanuste poistega pimedani sai vutti taotud. Omal mul nahkset palli polnud, alailma valitses rahapuudus, pallimäng sõltus naabripoisi heatahtlikkusest...
Asukoht teoses
lk 35
