Lotjade iseärasuseks oli veel ka see, et peaaegu iga lodja tagaosas asus väike meeskonnaruum, kuhu jõemehed halbade ilmade puhul varjule said pugeda. Ning ilmtingimata oli meeskonnaruumi tagumises seinas ka pliit, kus vajaduse korral sai sooja sööki teha. Aga peamine oli see, et iga niisuguse lodjal asuva pliidi taha oli jäetud väike pilu.
See oli jäetud kotermanni jaoks!
/---/
Enamik nendest uhkete sinipunatriibuliste mastidega lotjadest, mis parasjagu suures ja ilusas Tartu kivilinnas olid, peatusid kohas, mida nimetati puuhooviks. Puuhoov oli Emajõe kaldal asuv suur plats, kuhu oli laotud tohutul hulgal igasugu küttepuid. Seal oli kasepuid ja kuusepuid ja männipuid ja lepapuid ja tammejuurikaid ja kõiksugu puuoksi, mida hagudeks nimetatakse.
Nimelt oli asi selles, et enamik neist lotjadest, mis kusagilt kaugemalt siia linna tulid, tõid endaga kaasa küttepuid. Kivilinn vajab ju kõikvõimalike ahjude ja kaminate ja pliitide kütmiseks tohutul hulgal puid!
Kõik need puud laoti seal puuhoovis hiiglaslikesse virnadesse. Kogu puuhoov oli nagu üks hiiglaslik puuriitade linn oma tänavate, väljakute ja hoonetega. Ja nende puuvirnade vahele armastasid koguneda kõik sadamas peatuvate lotjade kotermannid. Esiteks oli siin alati imehea vaigulõhn. Teiseks põhjuseks, miks neile siin nii üliväga meeldis, oli see, et siin said nad inimeste eest varjul olla.
Asukoht teoses
