Siinsete varjuliste puude all on vist üks maailma parimaid jalutuskohti. Vasakut kätt minust jäid järsu kivisillutisega kalda sügavusse kaduv sillerdav veepind, paremale aga veetlev pargisiil. Inimesi oli vaatamata ilusale ilmale hämmastavalt vähe. Oligi hea, sai rahulikult omaette kõndida. Inimeste massis, kus kõik kuhugi kiirustavad, tekib alati nagu mingi omapärane ebalus, mis paneb sindki nõiaväel kuhugi kiirustama, nagu oleks sul häbi omaette rahulikult jalutada.
Asukoht teoses
lk 12
