Marmorluik. Mäletan hooletusse jäetud...

Mäletan hooletusse jäetud, metsistunud, ohakatesse kasvanud aeda, ärritunud koduabilist Analiat, šaraade: Lotmanit, kes rääkis: „Ärge fäga figurdage!”, ja muid naljakaid ja lõbusaid asju; mäletan ebaloomulikke vahajaid tudengineidusid, kes mängisid hõbeajasturolle, isetegevuslikult ja aplalt, sest suletud ülikoolimaailmas on filoloogidel alati üks probleem: väga palju vabu, raugeid, ootavaid, unistavaid tütarlapsi ja peaaegu üldse ei ole noormehi, kes oleks valmis nende kutsele vastama.

Toona rääkisid tudengineiud sosinal, et äärmisel juhul võib minna Juri Mihhailovitši juurde kaebama; et Juri Mihhailovitš astub alati rüvetatud neiu eest välja, aga kui tal juba ka kõht ees on, siis peab süüdlane abielluma või lendab ülikoolist välja. Nendes arveteõiendustes ja naisevõttudes oli midagi väga liigutavat, nagu kapteniproua Mironova klaarimistes, aga peigmehed püüdsid ikka välja libiseda: kas nad ei ilmunud perekonnaseisuametisse, viivitades pargis, et pruudile luuletust kirjutada; või siis sõitsid päev enne pulmi vanaema matustele ja kadusid igaveseks Kaluuga kubermangu; või tulid Juri Mihhailovitši juurde kaks täiesti ühtmoodi rasedat – ühest tudengist – õnneotsijat ja professor sattus segadusse, liigutades pilku ühelt kõhule teisele, nagu polekski ta sel hetkel maailmakuulus korüfee, vaid köögikell, teate, selline, kus kass vaatab iga tikk-taki peale vasakult paremale, paremalt vasakule.

Seetõttu valitsebki filoloogiteaduskondades alati reetlikkuse, pettuse, keeruliste valekäikude atmosfäär, seal pole kohta lihtsameelsusele.

Kui ma juba Tartus õppisin, sain aru, et siin sirgusid mingites erilistes tartulikes kasvuhoonetingimustes pealekaebajad, operetikurjamid, väikelinna Calibanid. Olles pääsenud Lotmani koju, kirjeldas üks tudengineiu püüdlikult iga perekondlikku õhtusööki, kus nõukogude võimu Mandelštami piinade, Pasternaki mõnitamise, Brodski üle kohtupidamise pärast sarjati, kus loeti nende usutaganejate luuletusi ja hinnati neid kõrgemaks kui tõelisi silmapaistvaid nõukogude poeete.
Teosest
lk 121–122