Tartu on haige linn. Ka Tallinn on haige. Kuid ta on haige teisiti – vabalt, voolavalt, teatud tingimustel isegi teraapiliselt. Tartu tõbi on tuntud tõbede nimetamine uute, senitundmatute nimedega. Nimi peab jahmatama. See, mida Tallinnas põetakse ning mille kätte ka varem või hiljem surrakse, kannab Tartus teist nime. Kuid ei muuda asja – mõistagi mitte. Muidugi, valetatakse kogu riigis, kõikides linnades, kuid Tartu vale on eriline selle poolest, et ta on nii spetsiifiline, ja nagu algul võib tunduda, ka defineerimatu.
Tartu vale on tark. Tundub, nagu oleks see tõsi. Ning hädavajalik. Tartu vale on suur ja väike korraga. Väike sellega, et haarab endasse valetaja, sundides teda oma valesid kordama ja ketrama; suur sellega, et temast kajab vastu kogu universum – minu vale on kõik, kogu. Tartu vale on usk, see on õigeusklik vale.
Tartu vale on mulle tuttav. Olen ka ise nii valetanud, mõeldes endale välja uue identiteedi, kuid rahustades ennast sellega, et ma ei tee seda endale, vaid teistele – oma vanaemade tarbeks, keda see lohutab.
Asukoht teoses
lk 105
