Tartu vanglas polnud mingeid luksusi, millega olin aastate jooksul harjunud. Selles betoonkirstus olid neil asjad kontrolli all, sest vanad head äraostetavad vene tsoonimendid seal ei töötanud. Nende asemel ruulisid innukad noored eestlastest valvurid, kes mõistlikkuse poolest silma ei paistnud. Moblad, arvutid ja ained jäid ajaloo hõlma. Pokski oli seal keelatud.
/---/
Tartu vangla tituleeriti meedias kauneimaks betoonehitiseks. Kamber oli, tõsi küll, suhteliselt viisakas: kahekordne nari, laud ja põranda külge polditud pink. Normaalselt helelillaks värvitud ja puha. Mida sa hing ikka ihaldad.
/---/
Tartus on peale metallitöö võimalik õppida veel näiteks puusepaametit. Teooriatunnid toimusid koolimajas ja töötsoonis sai asja ka praktiliselt käppa. Pool aastat hiljem anti mulle pidulikult keevitajapaberid. Aktusel seistes tekkis millegipärast eelaimdus, et mul ei lähe neid pabereid kunagi vaja.
/---/
Õues kõrvetas palav kevadpäike. Tulime osakonnaga spordisaalist, kõigil käed seljal, nagu manuaalis kirjas. Järsku rebis äkiline tuulehoog mu rinnal rippuva plastist nimesildi ja heitis seljale. Hakkasin silti „ebaseaduslikult“ kohendama, unustades hetkeks ülitähtsa reegli käsi seljal hoida. Paksuke valvuriproua hüppas otsekohe näkku. „Mida sa enda arvates teed?“ kisendas ta, paisates õhku rea süljepritsmeid. „Käed peavad olema seljal!“
/---/
Kartsas oli mõnus. Toit kannatas näksimist ning tegelesin põhiliselt meditatsiooni ja mõtete mõlgutamisega.
Asukoht teoses
lk 74–79
