Minu Eesti. 3. Mis juhtus? Kohe kevadise pööripäeva...

Kohe kevadise pööripäeva saabudes said Tartu tänavatest sulava lume ja jää jõed ning kuklal võis tunda päikese soojust. Nüüd võis ärgata juba kaunis vara ja ikka näha aknast valgust ning sa teadsid, et kõik algab taas ning et peagi polegi ööst enam suurt midagi järel. Külmade kuude ajal kühveldasid kohalikud kõnniteedele liiva, et need oleksid läbitavad, ning nüüd, kus jää oli sulanud, oli kõikjal liivahunnikuid. Tundus, et linn oli jäänud mingi suure laine alla, mis taandudes jättis endast kõikjale maha liiva ja kruusa. Talvest väsinud tartlased lõid liiva õhku ning selle tolm läks sulle kopsu just siis, kui puud hakkasid taas roheliseks ja kenaks minema ning laululinnud naasid oma okstele. /---/

Kui viimased jääriismed päikese käes haihtusid ja isegi parkimisplatside nurkadesse kuhjatud vägevatest lumepüramiididest olid järel vaid haletsusväärsed räpased muhud, ei saanud Marta enam kelguga Mesipuu sõime sõita.

Teosest