Kogu selle lugemisvara sain ma Tartu südalinnast Lutsu raamatukogust. See oli kena hoone, võib-olla Stalini-aegne, kuid oma arhitektide poliitilist ideoloogiat see ei reetnud. Ülakorruse aknast, mille juurde pääses liftiga või trepist jalgsi, avanes selle linnaosa parim vaade Tartule. Kõik nood nurgelised kivikatused olid pressitud üheainsa aknaraami vahele, üks teise järel, kolmas nende vahel. Mõnikord juhtusid neid nägema talvel lumeglasuuri all või kuidagi muudmoodi, mis meenutas valgete ööde metsikust, mil all tänaval vurasid autod alkopoe ette ning oli tunda, kuidas elu pinged leevenduvad iga hingetõmbega. /---/
Võõrkeelne ilukirjandus oli üks korrus kõrgemal eestikeelsest ilukirjandusest. Vaatasin sageli allkorruse uksest sisse ning mõtlesin edasi astuda, kuid Eesti kirjanduses oli midagi liiga heidutavat.
Asukoht teoses
lk 201–202
