Kui ülikoolilinna teatrielu oli kõigist uuenduskatsetest hoolimata jäänud siiski mõnevõrra tagasihoidlikumaks, siis olid sellel sügavamad põhjused. Eelkõige pidurdas loomulikku arengut ka pealinna teatrite tugev konkurents oma paremate palkade ja moodsamate lavaseadeldistega. Nii siirdusidki kõik provintsi andekamad näitlejad juba esimesel võimalusel Tallinna, missugune asjaolu hakkas pikapeale demoraliseerivalt mõjuma paigalejäänud näitlejate töömeeleolule. Aga võib-olla oli ka kohvikuid armastav akadeemiline pere oma passiivsusega süüdi siinse teatrielu stagneerumises. Kui Tartu teatrid kõigile püüdlustele vaatamata kunagi ei pääsenud õigesse hoogu, siis sellevastu oli muusikaelu siin kõigest hoolimata vägagi vilgas. Ülikoolilinna orkestrandid olid nimelt pikkade katsetamiste järele leidnud ühe uue sobivama musitseerimisviisi: suvekuudel, mil kõik seltskonnakihid olid siirdunud mereäärseile supelrandadele, kui enamik kohvikuidki olid sulgenud oma uksed ning linn oli vaimselt välja suremas ja kui „Vanemuise“ restorangi oli juba üle kolinud suveaia vanade puude alla, just siis hakati sealsamas katsetama ka vabaõhukontsertidega. Esimesed õhtud olid küll üsna tagasihoidliku publikuarvuga, aga aja jooksul kasvas külastajate hulk ja varsti muutusid aiakontserdid linna suurimaks atraktsiooniks. Vabariigi õitseaastail oligi „Vanemuise“ teatriaed igal kaunil suveõhtul tulvil muusikaharrastajaist, kuna seal võis mõnuldes kuulata mitte ainult häid helindeid, vaid soovi korral sealt saada ka klaasi õlut, krõbistada vähki ja nautida samal ajal väikelinna õitsvate aedade aroome.
Asukoht teoses
lk 201
