Hanna limpsis tänavakaubitsejalt ostetud vanillijäätist ning uudistas kevade esimesi märke. Iga päev tõi rohelist juurde. Kased ühes eeshoovis kikitasid juba kõrvu, ja marjapõõsad, ent rohi – see ei tahtnud kuidagi kasvama hakata. Oli kuiv. Vanemad ja targemad inimesed ütlesid, et põud.
/---/
Ta keeras lähedalasuvasse parki, võttis jaki seljast ja sättis end istuma vabale pingile, millele keegi oli BE COOL! kraapinud. Tilluke purskkaev nõristas jaokaupa vett, värvud selle all sädistasid suurest rõõmust. Hanna lõi silmad üles. Iidsete vahtravõrade vahelt sinetas tükati pilvitut taevasiidi. Ei ühtegi valget pilverüngast. Madalamal, ta pea kohal kõrgusid noorelehised sirelioksad. Kirgas kevadpäike tungis neist läbi ta heledatele juustele.
Asukoht teoses
lk 174–175
