Seesama jõgi. Tema lapsepõlve aegu...

Tema lapsepõlve aegu oli julgeoleku maja olnud teises kohas – Riia tänava ristil. Seda kutsuti Halliks Majaks ja temast räägiti kartlikul sosinal. Enamasti õudusjutte peksmistest ja piinamistest ja inimestest, kes säält enam tagasi ei tulnudki – kadusid nagu tina tuhka. Kord - see oli hiljem, siis kui Hallis Majas oli mingi tavaline ametiasutus – oli keegi talle kinnitanud, et sääl keldris olla olnud suur hakkmasin, millega mahalastute ja piinamisel surnute kehad peenestati ja siis kottidega kuskil, vist Tähtvere metsas, salaja maha maeti. Seda juttu oli raske uskuda, kuigi ta teadis, et kahekümnendal sajandil oli toimunud jubedamaid ja uskumatumaidki asju. Aga ratsionalist temas küsis endalt, miks pidi tapetuid peeneks hakitama, kui neid võis samahästi ka tervelt matta.
/---/
Uus, väiksem ja tähelepandamatum julgeolek oli kolinud väiksemasse majja, millest ta sageli mööda käis. See olla olnud kellegi mõisniku maja, välisukse ees kõrge trepp, akende all mururiba, kus kasvas sirelipõõsas ja kõrge pihlakas ja seisis betoonist vaas lilledega. Ta oli mõelnud, kes küll lillede eest hoolitseb, kuni nägi kord kedagi vanemat meest lilli kastmas. See oli siis Hruštšovi sula-aja julgeoleku uus nägu. Sellele, mis oli uue lillelise näo taga, ei olnud ta varem isegi mõelnud. Nüüd tuli tal – veider küll, aga tänu Õpetajale – sellega lähemalt tutvuda.
Teosest
lk 237