Sundisin end liikvele. Aga läksin siiski Vabadussilla, mitte Tähe tänava suunas.
Kruus rabises jalgade all, peened pajuoksad rippusid üle tee nagu õrnhaljad narmaskardinad. Ees üle heleda veepinna olid lamedad ning kerged sillakaared nagu mängides teisele kaldale visatud. Majaseinad valendasid, aknad peegeldasid päikesehelke tagasi.
Laiast madalast trepist üles sillale tõusnud, ei põiganud ma üle tee. Ma ei tahtnud Reeder & Koppa paadisillale vaadata. Nägin jõge siitki kaugemal, nägin sõudepaate tulemas ja minemas. /---/ Aerud libisevad üle kilgendava veepinna, ümberringi on tühjad ning madalad kaldad, ääretu laiad Emajõe luhad. Vesi suliseb ahtris, loksub vastu paadi õhukesi küljelaudu, mulksub aerulabade juures.
Asukoht teoses
lk 48
