Külm oli tuul... Sellest ajast peale...

Sellest ajast peale seisab Tartu Eriku silme ees alati kevadisena. Emajõge mööda sõidavad paadid, neis lauldakse. Kivisilla juures istuvad poisikesed, õngelatid pihus, ja õhus siputab hõbedane viidikas... Erik näeb end istumas Toomemäel pingil, raamat ees, aga mõtted on laiali, silmad tõusevad vägisi lehekülgedelt. Naaberpingilt kostab naerukilkeid, seal õpivad tütarlapsed. Nad on juba päevitunud, päikesekiired sätendavad heledatel juustel. Ümberringi õitsevad sirelid, alt orust kostavad reketilöögid – seal mängitakse tennist. Üleval varemetes aga riidlevad ning jagelevad hakid.

Hugo Treffneri gümnaasiumi suurt siseõuega neljatiivalist maja piiras neli tänavat. Sissekäigu vastas sirutas end ülespoole Jaani kiriku tömp torn, parem tiib aga vaatas vangimaja poole. Klassitoast võis näha isegi vastu trellitatud aknaid surutud kahvatuid nägusid. Kirik, kool ja vangimaja! Arvatavasti olid need kolm hoonet ehitatud ligistikku vaid juhuslikult.
Asukoht teoses
lk 41–42