Mõni minut hiljem nad väljusid. Oli vaikne õhtu, karge ja niiske. Uulitsarennid jooksid vulinal, katused tilkusid, udu ronis pikkamisi mööda kallakut mäekülge üles. Kõikjal hõljus juba too omapärane spetsiifiline lõhn, mida võib tunda ainult varakevadel, vete lagunemise ajal. Sadas tihedat, kuid peenikest vihma ja neile juhtus vastu ainult üksikuid jalakäijaid.
Nagu talvel ühes Aleksandriga, nõnda pöördus Heleene nüüdki üles Toomemäele. Nad rühkisid mööda rabeda jääkolakaga kaetud teerada ülikooli raamatukogu juurde ning läksid siis piki udust alleed tähetorni poole, mille madal siluett joonistus selgesti taeva tumehallile foonile. – Minutiks mäeveerul peatudes vaatasid nad vaikides alla linnale, mis sädeles nende ees lugematute tulede rõõmsas virvenduses. Kirikute teravatipulised tornid näitasid taeva poole nagu kivistunud hiiglasõrmed. Kuskil ähkis ja puhkis töötav vabrik.
Laia tänava otsa kohal pöördusid nad jälle mäest alla, möödusid Grenzsteini majast, läksid tasakesi lobisedes kuni Rüütli hakuni ja käändusid siit paremale, seisatades iga suurema äri vaateakna juures, teineteise võidu väljapandud kaupade hindu arvustades. Suurel Turul peatusid nad jälle, et jälgida veidi aega hilist tänavaliikumist, mis oli siin kõige nobedam. Kell lõi alles pool kaheksa, kui nad juba Heleene korteri juurde tagasi jõudsid. Vanahärra soovis südamlikult head õhtut ja lahkus teeseldud vilkusega, nooruslikult keppi keerutades.
Asukoht teoses
lk 266–267
