Luuletust välja ei mõtle. Näiteks minu kohtumised...

Näiteks minu kohtumised luuletaja Lembit Kurvitsaga nii elus kui luules on kõik puudutanud ja lisanud üldisele luuleelamusele midagi groteskset, midagi nukker-koomilist.

Kord, kui viisin paar aastat tagasi Lembit Kurvitsale süüa (tegin seda enamasti paar-kolm korda kuus), oli nii, et astudes koputamata uksest sisse, avanes mulle järgmine vaatepilt: diivaniserval istub Lembit Kurvits, kellel on seljas naistekleit, jalas naiste kingad ja peas kaabu. Tema kõrval istub tumepruunis ülikonnas Margus Anderson, endine „Suuki“ saksofonimängija, praegu niisama ilmarändur. Kurvitsal on käes kahvel ja selle otsas omakorda poolik hapukurk, Andersonil aga peos suupill. Minu uksest sisse astudes vaatavad mõlemad keskendunud ilmel „Aktuaalse kaamera“ uudiseid. Säärane vaatepilt tekitas minus paugupealt supergroteskse luule-elamuse.

Või siis teine vaatepilt, kui Lembit Kurvits seisab Tartus Rüütli tänaval ja üürgab laulda vanu „Horoskoobi“ laule. Kuid luule-elamuse tekitas minus see, et ta polnud rahakogumiseks enese ette maha pannud mitte kaabut – ei, ei see seisis tal kenasti peas –, vaid hoopis oma vasaku jala kinga.
Teosest
lk 45–46