Oli kord... Ainult gümnasiastid võisid...

Ainult gümnasiastid võisid uhkustada, et nendel oli oma võimlemissaal omaenda koolimajas. Kõik teised – treffneristid, realistid, kollmannistid, seminaristid pidi käima „Turnhalles“ Laias tänavas. See hoone kuulus ühele saksa seltsile, kes seda siis koolidele kui ka erarühmadele üüris.

Ilusa ilmaga oli ju üsna mõnus teha jalutuskäik koolimajast „Turnhallesse“ ja sealt pärast tundi jälle tagasi koolimajja. Halva ilmaga aga, kui sadas vihma või lumelörtsi või oli kõva külm, läks see mõnusus kaduma. Siis kadestasid gümnasiaste mitte ainult nende toredate mundrite, vaid ka võimlemissaali pärast. /---/

Sammusime paarikaupa kaunis pikas reas Emajõe äärde ja seal üle Puusilla Laia tänavasse. Meid oli hea hulk, sest mitu klassi võimles koos. Kui olime jõudnud Laia tänavasse ja mu naaber ütles, et see lameda katusega punane maja ongi „Turnhalle“, muutus mu ärevus üsna suureks. /---/

Astunud uksest sisse, silmasin kõrget, suurt ruumi, milles oli mitmekesiseid imelikke esemeid – redeleid seintel, ritvu ja köisi, millede ots oli lakke kinnitatud, veidraid pukke, rööbaspuid ja muid mitmesuguseid asju, mis argust aina suurendasid, sest nad tuletasid meelde nagu mingit piinakambrit, kus konte väänatakse ja sooni sikutatakse.
Teosest