Tartu selle kõrval ei kutsu mind tagasi. (Me harva armastame oma elupäästjat liiga.) Kuigi mitte veel Peipsi-hõngune, lasksid Emajõe lodjad ja habemikud kalurid aimata selle lähedust. Ülikool ja teised kõrgemad õppeasutused andsid talle küll oma värvi ja vaimu, kuid omakorda mõjutas ta ka viimaseid. Vaevalt on usutav, et Tallinnas oleks lokanud samase koloriidiga buršikultuur. Eluhoovus oli sääl selleks liiga teine, mereuksed avali ja Soome laht oma raigaste tuultega otse läve ees.
Asukoht teoses
lk 266
