Kaheksakümnendate esimese poole hilisõhtused ja öised Annelinna tänavad ning hoovid olid aga enamasti inimtühjad ja erinevalt majade sees kihavast häälekast elust, vaiksed. Kuid mitte päris tasased. Tihtipeale lõõtsutas kõrgete kivimajade hoovides endale koridore rajanud kõle tuul, mis justkui aplodeeris katusepleki lahtiste äärte abil üksikutele ringi uitavatele punaste käesidemetega rahvamalevlastele. Kes enamasti „korrakaitsmise” sildi all oma isiklikku frustratsiooni kogemata teele jäänud süütute annelinlaste peal välja elasid.
/---/
Aga tõesti näis kivilinn siis õhtuti ja öösiti väga vaikne. Niigi hõre liiklus oli hilisõhtutel peaaegu välja surnud. /---/
Vaiksete õuede argiõhtutele pakkusid vaheldust heliderikkad nädalavahetused.
Näiteks kaikusid siis Annelinna hoovides tugevad kõmakad. Esimese ehmatusega meenutasid need Raadi sõjaväelennuväljalt õhku tõusnud ja helibarjääri ületanud Vene armee sõjalennukite ülehelipauke. Aga tegelikult olid nende paukude algallikad hoopis maapealsemad. Nimelt oli üsna tavapärane, et usinamad ja tublimad pereisad ja pereemad kloppisid igasse Annelinna hoovi istutatud metallist vaibakloppimispuudel oma põranda-, seina-, koridori- ja elutoavaipasid.
Annelinna paneelmajahoovide paigutuse tõttu tekkis hoovides kajaefekt, mis koledat värvi plastmassist klopperi igat lööki niimoodi võimendas, et need isegi viienda korruse korterite tänavapoolsete tubadeni kaikusid.
