Noormees akvaariumi juurest. Ma käisin tol...

Ma käisin tol ajal Raja tänava kliinikus psühhiaatri juures. Hull ma oma arust polnud, aga unerohtu oli pidevalt vaja ja aeg-ajalt ka elust rääkida. Nii mõnigi kord juhtus, et jõudsin veidi varem kohale, sest bussiaeg oli olnud pisut varane, aga järgmise bussiga oleks võinud juba hiljaks jääda. Seadsin end siis istuma all fuajees suure akvaariumi juures. Väike einelaud oli sealsamas, vahel võtsin ka kohvi ja saiakese või midagi. Akvaarium meeldis mulle väga, lummav oli jälgida aeglaselt liikuvaid kummalisi olendeid. Aga ükskord, kui ma garderoobist tulles jälle automaatselt trepist alla astusin, et paremale, akvaariumi juurde keerata, nägin seal istumas seda noormeest. Liikumatult, näoga akvaariumi poole, kuid kalu ta ei vaadanud. Raamat oli avatult põlvedel, noormehe pilk oli just nagu raamatus, kuid tegelikult ta ei lugenud. Ma olin veidi jahmunud, et keegi on „minu koha“ ära võtnud ja et see keegi on seesama imelik noormees, keda ma Lossi tänaval loengute vaheajal või isegi nädalavahetusel näen. Pidin leppima ja akvaariumi juurest minema kõndima. Tema kõrvale istuda polnud tahtmist.

Hiljem nägin teda akvaariumi juures veel. Ja ma nägin teda ka sellel ilusal vanal alleel, mis Riia tänavalt kliinikumi juurde keerab. Rohkem kui üks kord juhtus nii, et astusin tõtakalt ja pisut erutatult (täna saab jälle midagi rääkida!) vanade kuuskede all kerges hämaruses piki kõnniteed ning nägin eemalt teekäänaku tagant kedagi vastu tulemas, ja kui tulija oli lähemale jõudnud, sain aru, et see on jälle see noormees.

Muide, ma pole veel rääkinud, et peaaegu alati, kui ma teda nägin, ükskõik mis aastaajal, olid tal jalas põlvpüksid. Näiteks mäletan selgelt, kuidas kohtasin teda ikka selsamal Raja tänava alleel ükskord märtsikuus. Oli üsna külm, karge talvine ilm, ja tema tuli kiirel sammul mulle vastu. Põlvpüksid polnud tal õieti päris põlvpüksid, vaid mingil põhjusel oli ta oma pikkade pükste sääred üles keeranud, nagu oleks tal plaanis kohe oja ületada.

Teosest
lk 356–357