Minu Tartu. Väljast väike, seest suur. Tuli ette igasuguseid...

Tuli ette igasuguseid sõite. Olid lõputult pikad sõidud krõbekülmadel talvehommikutel. /---/ Oli kevadhommikusi sõite, mil buss ajas üle ääre nagu ühistransport Vietnamis. /---/

Aga bussis oli põnev. Sõitsid siis ju bussidega peaaegu kõik tartlased. Milline kirev inimgalerii! Sõna otseses mõttes kirev oli toona üle linna tuntud Kuke-Mari, keda kutsuti ka Kikerikiiks. Heal lapsel mitu nime. Tädi Kikerikii oli õnnetu saatusega naine, kes sõitis päevad läbi bussiga ja muudkui kires.
Kikerikii, kikerikuu ja kukeleegu! hõikus ta kõige ootamatumail hetkil. Vahel rääkis ta omaette, vahel asus kaassõitjatega dialoogi. „Olge hiinlastega ettevaatlikud!“ hoiatas ta tartlasi. „Nad tulevad ja võtavad meie maa ära!“ Kui ta parasjagu ei kirenud, olid tal päris huvitavad mõtted edastada. Eks me, lapsed, teda veidi pelgasime, aga tegelikult oli ta igati sõbralik ja omamoodi tark naine, kes ei teinud kunagi kellelegi liiga.

Bussiga sõitis vahel ka üks veider onu, kellel oli piiksuv naba. Tuli ikka ette, et mees palus mõnda kõrvalseisjat, oli see siis mees või naine, laps või täiskasvanu: „Palun vajutage mu kõhu peale, tundub, et naba piiksub!“ Alati leidus mõni julge, kes vajutaski. Ja naba, see piiksuski. Küll oli veider, ühtaegu hirmutav ja naljakas.