Supilinna armastajad I. Silma jäi, et…

Silma jäi, et õhtuti viibisid suures ootesaalis ühed ja samad näod. Antti mõistis – need olid kodutud, kes käisid siin pinkidel ööbimas. Nüüd tuli tal endal teha sedasama.

Vaba kohta polnud näha, kõik pingid inimolendeid ja nende kimpse-kompse tihedalt täis. Ise magavad, kuid hoiavad pakkidest kinni, et neid keegi ära ei tõmbaks.

Ei tea, kas mõjus tema raudteeinimese vormigimnastjorka, kuid üks perekond nihutas end koomale ning talle tehti ruumi. /---/

Päris pikali ta end, nagu tegid mõned laiutajad, visata ei saanud, ta pidi öö vastu võtma nõjakil, istudes kõrge seljatoega kõval puupingil.

 

Teosest