Matti Milius on surnud. Mäletan täpselt, kus ma seda tookord juba 25-le lähenevat valjuhäälset noormeest esimest korda nägin. Tartu rajooni kultuurimajas 1. mai tänavas, kus ta töötas raamatukoguhoidjana. Pärast seda sündmust kaotas mõiste „raamatukoguvaikus” minu jaoks tähenduse ja muutus oksüümoroniks, umbes nagu „põrgujahedus”.
Sobiva tähendamissõna suure koguja mälestuseks leidsin loomulikult Koguja raamatust: „Ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? /---/
See annab vastuse ka neile, kes pole rahul (on kadedad), et Milius sai kunstnikelt nende teosed tasuta. Aga mille eest ta oleks pidanud maksma? Ainult uus on midagi väärt. Aga nagu ütleb Koguja: uut ei ole ega saagi olla!
Asukoht teoses
