Torm. Katkend. Pille tahtis võtta...

Pille tahtis võtta takso. No tore. Et sõita Ülejõelt Fortuuna tänavalt Vanemuise tänava lõppu, pole taksot tarvis. Kes ettepaneku teeb, see maksab. Ei mingit solidaarsust. Enne takso helistamist oli ta arutanud, mis korporatsioonile kuulub maja tänavajupil, kus minu teada korporatsioone ei ole. 
„See on Sakala maja,” arvas Pille. 
„Sakala maja on EÜS-i kõrval ja üle tee on Kuperjanovi tänaval Ugala,” ütlesin hästi teades. 
„Sa ajad kaks nähtust segamini, igavese elu ja igavese nooruse. See siin Ülejõel, mida sa pead korporatsiooniks, on palvemaja ja tal on rist peal, mida kohe näeme, kui mööda sõidame. Vene ajal oli see palvemaja ja on ka nüüd, millega ma ei taha öelda, et palvemaja on korporatsioonimajast halvem, sest minu meelest on nad ühes kategoorias.” /---/ 
„Huvitav on see ka,” jätkasin teda parandada viitsimata, „et siinkandis on palvemajade kobar ning seal, kuhu kohe jõuame, on hulk korporatsioone, sest kaarhallides Raatuse tänaval, mille asemele on ehitartud ühiselamu, millest ma pole midagi head kuulnud, mitte et seda rääkida ei oleks, vaid üliõpilased on kohutavalt muutunud, ühes neist kaarhallidest käis koos Elu Sõna kogudus. Lääne luureorganisatsioonid imbusid Eestisse ja uued kogudused esindasid neid – mida teevad ka korporatsioonid.” /---/ 
Volbriööl korporatsioonides piilusin silmanurgast kuulsaid mehi, kes värvimütsiga koolipoisilikult mõjusid, aga kelle ümber oli täpselt sellise elu hõng, millest tundsin end hästi kaugel olevat ja mida ma ainuüksi tahtsin. Muu elu ei pakkunud midagi, räpasevõitu magalarajoon, kus me elasime, lõbusad korteripeod, meie nädalavahetuste kultuuriprogramm, Tartu peatänava öised kõrtsid... 
Mul oli kombeks sammuda mööda vastremonditud tänavaid täiesti kainena, rahvast kahte lehte lükates, et nad ei puutuks mu külge, sest kestab ju Rüütli tänaval 24/7 elavate surnute öö. Ega nad suutnudki reageerida, olles otsustusvõimetud, mõttevabad, sooritades liigutusi huupi, hea õnne peale. Kogu nende maailm oli aeglustunud nagu Foxi seriaalide zombidel, kes on maha viksitud narkouimas või purjus inimeste pealt, ja õhtust õhtusse järgnev ajuloputus on lihtsalt eluõpetus korralikele inimestele, et toime tulla 21. sajandi getos. 

Teosest