Hilisõhtune kauboi

Need üksildased tütarlapsed
nagu Prantsuse filmist
käekott üle õla
lõhikuga seelik seljas
uitamas hämarail südalinnatänavail
ja sääl tuled sina
hilisõhtune kauboi
esimesed hallid karvad
säramas uljalt kikkis habemest vastu
puhud õllevahu oma prilliklaasidelt
ja uudistad salapärast ilmutust
augustilõpu melanhoolias
näed kuidas sire tütarlaps
kiljudes kõrvale põikab
kraba ta kaissu
emba meeletult
murra käed selja taha
ja löö hambad otse ta lahtisesse kaelusesse
seda ta ju ootab
aga ei hiilid tast kaarega mööda
koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis
Teosest