Supilinna poisid. Tegelikult oli üks...

Tegelikult oli üks koht olnud möödunud sügisel veel rohkem hinnas kui prügiluht oma tselkaga.
Mullu kevadel oli ühel ööl ranna restorani taha üleujutatud niidule kukkunud sõjaväepommitaja, hirmus plahvatus oli tekitanud tulemöllu ja põrutanud puruks Supilinna tagumiste uulitsate luhapoolsed aknad.

Marja tänava majade aknad olid ainult värisenud, kuid jäänud terveks.
/---/
Lennuki kukkumiskoht piirati paugupealt okastraadiga, püssimehed pandi valvama, ja kedagi ei lastud ligi, ei krahve, ei ämblikke ega võõramaid kuskilt teistest linnajagudest. Välja arvatud lennuväelasi endid, muidugi.

Rahvas rääkis, et vesi oli põlenud, et terve Emajõgi oli üleni üks tulelõõm. Üks ütles, et surma sai kuus, teine, et kuusteist, ja kolmas, et koguni kuuskümmend kuus lendurit.
Enne talve okastraat koristati ja otsemaid kuulutasid ämblikud paiga oma territooriumiks.
Teosest
lk 65–66