Minu Eesti. 3. Mis juhtus? Kõndisin selleks, et...

Kõndisin selleks, et hingata sisse linna õhkkonda, seda niinimetatud Tartu vaimu. See vaim võis sind suunata õigele teele, kui sa vaid suutsid selle kinni püüda nagu liblika botaanikaaias. Tuli olla kannatlik ja oodata ning siis see tuligi ning laperdas sinu lõbuks tiibu. /---/

Vana lõbus lätlane Bruno, kes sõitis jalgrattaga ning kandis baretti ja kollakaspruuni jopet, kutsus meid oma aeda ning tutvustas meile oma elu armastust Ainot, hallide silmade ning juustega ning sinise pearätikuga kummikuis daami.

Bruno oli tema ja Tartu vaimu nimel oma sünnilinna Riia maha jätnud. Preemiaks andis Tartu talle kena vahtrapuudega aia ning ta lubas meil koristada sealt kõige tugevamaid ja värvikirevamaid lehti, mida neil oli pakkuda. /---/

Aga isegi kui Tartu korstnate suits ei teinud õhku mitte just nii värskeks, kui seda oli Matterhorni puhas sinine õhk, isegi kui teekond kohalikku kaubanduskeskusse viis läbi linna tööstuslikumate ja masendavamate piirkondade, aitas Tartu ja tema vaim mul üle elada need päevad, mil paine oli kõige suurem.

Tähtvere tagakülge ääristas raudtee ning selle kõrvale mahtusid ka mitmesuguses lagunemisastmes valged tellisgaraažid oma roostes metalluste ja -katustega, väikeste puruks pekstud akendega ja mitmes keeles roppude grafiitodega. Räägiti, et inimesed hoiavad seal oma traktoreid, väikeautosid ja muud hinnalist vara, kuid ma ei näinud noil päevil garaažide juures mitte ühtegi inimest ning isegi kui ma juhtusin kõndima lagunenud garaažide kõrval kulgeval rajal, hoidsin ma neist kaugemale, tee poole, pöörasin pilgu mujale ning mõtlesin kitsi lüpsvatele Alpide palmikutega kaunitaridele.

Kevadel ja suvel ei olnud nende garaažide poole niivõrd vastik vaadata, kuna raudteeni ulatuval vallil kasvas paks rohi ning väiksed kollased ja valged lilled. Kui aga päevad jäid lühemaks ja lehed hakkasid langema, enne seda, kui maapind külmus ja lumi tuli maha, muutus sealne õhkkond märksa süngemaks.

Kuid parim aeg oli sellegipoolest kevad ning need imelised pikad maikuu päevad, mil puud olid õites.

Seal mitte kuigi kaugel oli üks ühele poole viltu vajunud maja, mille pool katust oli maha põlenud ning mis haises üleni kassikuse järele. Oma rahutuil jalutuskäikudel möödusin sellest korduvalt ning panin imeks, miks see lobudik ikka veel püsti seisab. Seal elas vast kaks perekonda, kaks meest, kolm naist ja lugematu hulk lapsi, kes tähistasid aasta väheseid sooje päevi sellega, et istusid maja ees ilma särgita, kuulasid raadiost vana diskomuusikat, jõid õlut või limonaadi ning mängisid ise välja mõeldud mänge nagu „kummikuvise üle pesunööri”. /---/

Minule oli see aga tõsielukino otse linnatänavail. Sellist vaimu kusagil mujal ei kohanud. Ei auditooriumis ega geneetikakonverentsil.

Ning ma olin väga rahul, et ma jäin seda vaatama, sest ühel päeval, mil ma sellest Tartu agulist möödusin, ei olnud seal enam midagi, ei kummikut pilduvaid lapsi, ei särgita täiskasvanuid, ei muusikat ega nende kodu. Maja oli maha lammutatud ning praht minema veetud, nii et alles oli vaid vaikne, liivane ja tuuline krunt. /---/

Mulle meeldis Tartus jalutada, kuid vahel tundsin end üksildaselt. Üksildus näris mind aasta ringi, kuid talv oli kõige hullem, ning mitte see esimene ja pimedam pool talve, mil võisid isegi imestada, kuidas üksainus oranž päikesekiir detsembripäeval võib sind pisarateni liigutada, vaid see teine pool ning valgemad veebruari- ja märtsikuu päevad, mil jää sulas üleöö ära ning tahenes taas millekski koledaks, lillaks ja reetlikuks.

Päevad venisid pikemaks ning minu ootusärevus kasvas koos nendega, nii et igal hommikul soovisin ma, et see oleks selle talve viimane vastik päev, et tuleks kevad ning tooks endaga haljendavad puud ning et ma saaksin taas vaadata oma naisele silma, kui ta sõidab jalgrattaga mööda Taara puiestee jalakaalleed tänavalaternate all, meie blond ingellik laps ärevalt pakiraami kohale kinnitatud lapsetoolis istumas.

Teosest