Veerud eesti muusika ajaloost. Ja Tartusse oli...

Ja Tartusse oli Lätet just tarvis. Tartus olid muusika olud kiratsemas. Väikesi laulukesi, väiklase ettekandega, oli ajuti kuulda. Muusika ettevõtetes puudus edenemine, mõtted muusika ja muusika ülesande kohta seltskonnas ei olnud juhtide juures selged, tehti huupi, mis juhtus. Muusika oli lõbu asjaks, naljaasjaks; orkestril kõlasid pea ainult tantsulood, mille kätteharjutamiseks vaeva näha ilmaaegseks ajaviiteks arvati. „Taara“ ja „Karskuse Sõber“ vahetasid oma muusika juhtisid, aga mitte oma muusikalist eeskava. Ja „Vanemuine“, – noh Vanemuine istus oma paigatud kuues suitsutoas, lõi kandlel ta-ra-ra-bumbia, tõstis topsi ning tegi tütarlastele vahetevahel magusat nalja. Saksa ringkonnas mängiti aastate jooksul pea ainult Beethoveni ja Mozarti, Mozarti ja Beethoveni, mis väga vana piigat meelde tuletas, kes ikka ainult piiblit luges, sellega näidates, et ta kõrgetest ja tõsistest asjadest oskab lugu pidada. Edenenud Eesti seltskond ei võtnud sarnasest muusikast osa, ning igatses iluhelide järele, nagu hirv värske lätte järele... Nagu keegi rahvas oma mõtteelu mitte täieliselt ja otstarbekohaselt võõras keeles avaldada ei saa, nii ei saa ta ka oma tundmusi võõras muusikas ilmutada. Sellepärast nõudis Läte meie rahvale enam arusaadavamat ja loomulisemat Põhjamaa muusikat. Laul ja mäng peab teiste talituste kõrval selleks olema, mis pühapäev äripäevade keskel on: ta ei ole mitte ainult lõbuks ja lahutamiseks, vaid ka ülendamiseks. Tõsisem sisu nõuab tõsisemat välimust: Läte hakkas suuremate tööde kallale.
Teosest