Kiri noorusmaalt. Väerinne tuli üha...

Väerinne tuli üha lähemale. Mitte niivõrd Saksa kui Vene poolt. Vana Tartu sarnanes üha enam ja enam sõjalaagriga. Riia sillast lõuna poole tapamaja taha ehitatud sõjaväejaam, mille laudbarakid üha laienesid, sarnanes hiigelmesilaga. Ööd kui päevad huikasid vedurid, sõdurite ešelonid tulid ja läksid. Lõputud rongid haigetega, laskemoonaga, hobustega, lennukiosadega ja relvadega veeresid sealt läbi ja igaüks neist jättis mingi jälje, mingi märgi endast. Ladude puudusel või nende ülekoormatusel laoti sageli kraam otse lageda taeva alla riita ja pandi soldat püssiga juurde. Kohe olid tal juures poisid, kellest paljud ainult nii palju nägid kodu, et käisid seal magamas. Nad liikusid sõdurite keskel, kuulasid nende jutustusi ja sõdurinalju, müüsid, mis kätte said, leiba, saia, teed, paberosse, tubakat, näppasid kõige häbematumalt, mis näppu juhtus. Nende poolkodutute, juba varakult omaenese elu elavate poiste mõju ulatus kaugemalegi, koolidesse, kodudesse, kus oli niisamasuguseid poisse, kadedalt jälgivaid teiste vabu võimalusi.
/---/
Koolides, mis viimse võimaluseni olid täis tuubitud Miitavi, Riia, Jakobstadti, Kaunase ja paljude teiste sõjapiirkonnas asuvate linnade koolide õpilasi, muutus kord ja distsipliin üha lõdvemaks. Õpetajad ja koolijuhatajad manitsesid vanemaid paremini poiste järele valvama, kuid see kõik ei aidanud palju. Kaklused, tänavalahingud, mis sageli lõppesid veristamisega, muutusid üha sagedamaks ja tekkis rajoone, kus korralik inimene ei saanud õhtu saabudes enam ohutult liikuda huligaanide pärast. Linn oli tulvil närvitsevat, palavikulist elu, mille saast kerkis pinnale üha enam ja enam.
Teosest
lk 94–96