Minu Supilinn. Kuigi Toivo polnud...

Kuigi Toivo polnud Supilinna poiss, jäi Emajõe ulakas ülestõus aastal 1954 talle hästi meelde. Supilinn oli sel aastal hädas jõega ja Herne tänavast sai sõita paadiga jõele. Ka poisiklutt Toivo käis Supilinnas asja uurimas. Ta ristiisa elas nimelt Marja ja Oa ristmikul. Toivo meenutas, kuidas Herne tänavale oli ehitatud purre, millel oli mõne koha peal kõrgust rohkem kui meeter maapinnast. Majade juurde viisid purdelt laudteed. Just seda purret mööda kõndiski Toivo külla oma ristiisale. Majal oli muide jõeläheduse tõttu nagunii kõrgendatud sokkel, aga tollest polnud 1954. aasta kevadel kasu. Vesi oli tunginud ristiisa keldrisse nõnda, et majas sees kõndides oli tunda, kuidas see põrandalaudade all lirtsus.
/---/
Emajõe sängist ronimine on igatahes igal aastal etendus. Vaatepilt uputavale Supilinnale on mõnel kevadel kohe eriti lustakas, aga naeratuse toob see suule eelkõige lastel ja kesklinnast saabunud uudishimulistel. Kohalikele ma supinaljasid ei räägiks... ütleb ju vanasõnagi, et poodu majas surnust ei räägita.