Nii nagu tõeluseks saab muinasjutt,
näen võtmas kuju ühte pilti hägust:
su müürironte tõusmas kivirägust!
Ja hardumuses leinan kadunut.
On norus põrmuni su uhke pea
ja räbalaiks saand tore pealissärkki,
ei ole vanast särast tunnismärki,
ei aja ratas peatumisest tea.
Nii vannub maine saatusele alla
ja murdub – jumalus kui hingab peale –
kõik see, mis taeva kippus varem.
Ja kuigi surm kõik sidemed seob valla
ja saabub lõpp nii halvale kui heale,
kord tärkab kõdust elu uus ja parem.
Aastal 1878


